Kas ma üldse midagi oskan - õppejõuna?

Olles õpetanud kaks semestrit ainet nimega "Uus meedia" sain aru, et ma ei õpeta hoopiski uut meediat, ega isegi peaaegu mitte meediat. Ma õpetan üliõpilastele sõltumatu ja iseseisva isiksuse olemist "päris" maailmas, veidi spetsiifilises valdkonnas - ajakirjanduses -, kuid siiski üsna üldisel moel.
See pani mind mõtlema oma rollist õppejõuna ja sellest, kes ma üldse olen üliõpilastele. Mulle tundub, et ma tahaksin neile olla midagi sellist, nagu Henno Rajandi oli mulle. Et meelde jääksid mitte niivõrd praktilised, paratamatult kiiresti iganevad digitaalsed vidinad ja töövõtted või teooriad, mis vahelduvad kiiremini kui pilved tuulises taevas, vaid inimeseks olemise olulisemad jooned -

oskus küsida, oskus kahelda
oskus elada omaenda tegelikku elu, mitte võõraid pettekujutelmi
mitte võtta asju üleliia tõsiselt
eristada olulist ebaolulisest
mitte takerduda teooriatesse, sest need muutuvad
osata näha huumorit
olla ratsionaalne, kuid mitte pingutada nii et pihik lõhki.

Anda edasi hoiakut, ätituudi. Tarka, veidi pilklikku, üleolevat, kõike küsitavaks tegevat, autoriteetides kahtlevat vaba meelt, avatud hoiakut, pidevat liikumist läbi elu, mitte karta muuutusi – sest need toovad rohkem head kui halba.