Paberid - digiajastu kontvõõrad

Paberid, paberid... Kümmekond kastitäit pabereid, minu arhiiv, valitud palad üle kahekümne aasta pikkusest ajakirjaniku tööst. Vanad fotod, ammu käibelt kandunud infokandjad, milelle salvestatut ei saa enam keegi kunagi lugeda, tööplaanid, otsused, artiklid, taustamaterjalid. Paberajakirjanduse tähetundide tummad tunnistajad, üleliigsed ja üksikud digitaalse informatsiooni ajajärgul. Mälestused, ei enamat? Või hoopis kogemused - ainulaadne, unikaalne, individuaalne ja kordumatu ühe inimelu vaimuvara...

Tapa keelepäev

Tapa keelekonverentsi 70. aastapäeva tähistamiseks korraldatud Tapa keelepäev 1978. aastal oli minu jaoks esimene kord, mil nägin intellektuaalset võitlust ideede nimel, uue ja vana vahelist põhimõttelist kokkupõrget. See oli võimas vaatepilt. Eesti keele tähendas Eesti asja ajamist allasurutud nõukogude ühiskonnas, see oli küll asendusaine, kuid rahvuse kestmajäämisel ülioluline. Noord ja vihased mehed Joel sang, üliõpilased Tiit Hennoste ja Udo Uibo, luuletaja Hando Runnel rääkisid eesti keelest, mis tuleb vabastada üleiigse normeerimise köidikutest, vana professor Arnold Kask kaitses normatiivsust. Kui sümboolne oli see väitlus eesti (keele) vabakslaskmise nimel!

Tapa keelepäeva päevakava 19.10.1978

Isakuju

Isakuju leidsin vana kooli intellektuaalis Henno Rajandis. Lingvist, Tartu Ülikooli väliskirjanduse õppejõud, oma põlvkonna säravaim tõlkija, kelle arvel üle neljakümne maailmakirjanduse tähtteose eestindamine. Alati cool, vaimukas, tark, lõpmatu kannatuse ja heasüdamlikkusega laetud, alati huvitatud noortest inimestest.
Sain olla mitukümmend aastat talle lähedal ja tema ongi mu suurim õpetaja. Õppisin temalt, et õpetamiseks ei ole tingimata vaja õpetada. Et õpetaja õpetab oma olemise, käitumise ja elamise viisiga. Kui ainult oskad silmad lahti hoida ja lased sellel endasse voolata.

Ajakirjandus

Irooniline, kui vähesega saab kokku võtta paarkümmend aastat kestnud ajakirjanikutööd! Näiteks nii: mida mulle on andnud ajakirjanikuks olemine? Siis tuleb täpsustada, et palju rohkem kui ajakirjanik, olen ma olnud juht ja administraator. Paistab, et pole ju vahet, kas juhtida ajalehti või piimakombinaati, kuid see pole siiski nii. Ajakirjandus on sõnastamata kokkulepe toimetuse ja lugejate vahel: toimetajad teevad näo, et usuvad seda, mis on lehes kirjutatud ja maksavad selle eest raha; toimetus teeb näo, et paneb lehte ainutl seda, mis on avaldamise vääriline ja vastab tõele. Tegelikkuses mõlemad pooled natukene petavad - lugejad ei usu kõike, mis lehes kirjutatakse, ning tegijad ei suuda alati kõike selle tõelevastavust kontrollida, mida nad avaldavad.

Autoriteedid

Vajadus autoriteetide poole vaadata on inimlik ja vajalik. Praegu on aga vähemalt Eesti humanitaarias jäänud järele väga vähe inimesi, kes väärivad sellist au. Jättes kõrvale isiklikud maitse-eelistused, tundub mulle, et Lennart Meri, Enn Soosaar, Endel Lippmaa, Henno Rajandi põlvkonnal ei ole väärilist järelpõlve. Võibolla on asi selles, et nimetatud olid sündinud möödunud sajandi 20ndail aastail ja saanud osa haridusest esimese vabariigi ajal. Intelligentsetest perekondadest, oma juurte kaudu püsiväärtustega laetud kogu eluks.
Järgmine põlvkond sündis sõjaaegsesse ja sõjajärgsesse ohtlikku maailma, kus hirm ja paindumine olid tähtsamad kui väärtused, ning küpses kuuekümnendate võltsoptimismis, lootuses "inimnäolisele sotsialismile". Mõni ime siis, et ebakindlus on lapsepiimaga verre imetud. Ning see sissekodeeritud hirm paistab välja tänaseni.
Väärtused peavad olema paigas, nende puudumine on nagu lõhn, mida noored ja tundliku inimesed vaistlikult tunnevad. Ilma ühiste väärtusteta vastastikust usaldust ei sünni.

Ajakirjanduse õppetunnid

Keegi on öelnud: ajakirjanduses võib palju saavutada, kui sealt õigel ajal lahkuda. Millel siis on väärtust, mida lahkudes endaga kaasa võtta? See, millel on väärtust, on elukogemus, mitte käsitööoskused. Oskus näha elu traagelniite, kuidas asjad on omavahel kokku pandud, põhjuse ja tagajärje sidet, varjatud suhteid, tõuke- ja tõmbejõude, põhjahoovusi.
Ajakirjanik esitab küsimusi, see ongi ajakirjanduse tõukejõud. Kes ei esita küsimusi, see jääb seisma. Pärast küsimusi tuleb uurimine - kas see kõik ikka tõele vastab, mida räägiti. Uurimine pole ehk kvantitatiivne, kuid kvalitatiivne ikkagi. Ja selles mõttes sarnaneb ajakirjanik imenatuke teadlasega - ta püstitab hüpoteesi ja püüab seda tõestada või ümber lükata, mis on ju tegelikult seesama asi. Ainult et ajakirjanikul on selle jaoks vaid üksainus päev.

Muusikaline vahepala

Ansambel K.A.M.P. sündis kümme aastata tagasi, kui olin Eesti Päevalehe peatoimetaja, toimetuse muusikahuvilistest töötajatest. Pärast viit aastat väga aktiivset tegutsemist oleme viimastel aastatel vaid aeg-ajalt kokku tulnud. See siin on meie kümnenda aastapäeva esinemine 2013 aasta märtsis Cafe Amigo laval.

Esitlused, loengud, konverentsid

Avalikest esinemistest on viimasel paaril aastal saanud mulle peaaegu lisatöö. Peamiselt meediaga seotud teemad (aga mis ei ole üldse meediaga seotud?) väga erinevatele auditooriumitele, alates gümnaasiumiõpilastest kuni Riigikogu kantselei ja Tartu Ülikooli rektoraadini välja.
Avalik esinemine on erutav ja põnev tegevus - oled üksi laval ja pead saalitäie inimeste tähelepanu võitma tunniks või rohkemaks. Pole tähtis, kas kuulajaid on 20 või 500 - pinge ja pingutus on ikka samasugune. Siin räägin konverentsil Best Internet 2011 Ekspress Grupi digitaalsetest väljaannetest.

Kas ma üldse midagi oskan - õppejõuna?

Olles õpetanud kaks semestrit ainet nimega "Uus meedia" sain aru, et ma ei õpeta hoopiski uut meediat, ega isegi peaaegu mitte meediat. Ma õpetan üliõpilastele sõltumatu ja iseseisva isiksuse olemist "päris" maailmas, veidi spetsiifilises valdkonnas - ajakirjanduses -, kuid siiski üsna üldisel moel.
See pani mind mõtlema oma rollist õppejõuna ja sellest, kes ma üldse olen üliõpilastele. Mulle tundub, et ma tahaksin neile olla midagi sellist, nagu Henno Rajandi oli mulle. Et meelde jääksid mitte niivõrd praktilised, paratamatult kiiresti iganevad digitaalsed vidinad ja töövõtted või teooriad, mis vahelduvad kiiremini kui pilved tuulises taevas, vaid inimeseks olemise olulisemad jooned -

oskus küsida, oskus kahelda
oskus elada omaenda tegelikku elu, mitte võõraid pettekujutelmi
mitte võtta asju üleliia tõsiselt
eristada olulist ebaolulisest
mitte takerduda teooriatesse, sest need muutuvad
osata näha huumorit
olla ratsionaalne, kuid mitte pingutada nii et pihik lõhki.

Anda edasi hoiakut, ätituudi. Tarka, veidi pilklikku, üleolevat, kõike küsitavaks tegevat, autoriteetides kahtlevat vaba meelt, avatud hoiakut, pidevat liikumist läbi elu, mitte karta muuutusi – sest need toovad rohkem head kui halba.