Vajadus autoriteetide poole vaadata on inimlik ja vajalik. Praegu on aga vähemalt Eesti humanitaarias jäänud järele väga vähe inimesi, kes väärivad sellist au. Jättes kõrvale isiklikud maitse-eelistused, tundub mulle, et Lennart Meri, Enn Soosaar, Endel Lippmaa, Henno Rajandi põlvkonnal ei ole väärilist järelpõlve. Võibolla on asi selles, et nimetatud olid sündinud möödunud sajandi 20ndail aastail ja saanud osa haridusest esimese vabariigi ajal. Intelligentsetest perekondadest, oma juurte kaudu püsiväärtustega laetud kogu eluks.
Järgmine põlvkond sündis sõjaaegsesse ja sõjajärgsesse ohtlikku maailma, kus hirm ja paindumine olid tähtsamad kui väärtused, ning küpses kuuekümnendate võltsoptimismis, lootuses "inimnäolisele sotsialismile". Mõni ime siis, et ebakindlus on lapsepiimaga verre imetud. Ning see sissekodeeritud hirm paistab välja tänaseni.
Väärtused peavad olema paigas, nende puudumine on nagu lõhn, mida noored ja tundliku inimesed vaistlikult tunnevad. Ilma ühiste väärtusteta vastastikust usaldust ei sünni.
Raske on ette kujutada autoriteetidena oma eakaaslasi. Ikka on nad liiga kerged, pealiskaudsed, piisava sügavuseta... Mõned erandid siiski on: Martin Zobel, minu algkooli pinginaaber, praegune Tartu Ülikooli professor; Rein Raud; Linnar Viik, jah, neid ikka leiab ka, kui otsida.
VastaKustuta